Proviisorite koda ja Apteekrite Liit arutavad koos juristide ja koostööpartneritega erialaseid põhiküsimusi 28. septembril toimuval konverentsil Pärnus.

Apteegireformi teema on endiselt kuum ja see on ka täiesti arusaadav, kuna mida lähemale reformi lõpule seda kuumemaks läheb. Reformierakond Hanno Pevkuri isikus on algatanud eelnõu apteegireformi tagasipööramiseks, väites, et reformiga ei ole saavutatud soovitud eesmärke, unustades ära, et reform on alles poole peal ja eesmärkide täitmist saame hinnata alles siis, kui reform on lõpule viidud ja teistsugune olukord apteegiturul mõnda aega toiminud.

Õnneks on siiski Vabariigi Valitsus arvamusel, et apteegireformiga tuleb edasi minna, samamoodi arvab sotsiaalministreerium. Ka õiguskantsler on oma arvamuses öelnud, et reformi eesmärgid on saavutatavad, seega ka õigustatud.

Alati leidub ka neid kes on vastu. Apteegireformi vastu on sõna võtnud ja Hanno Pevkurit toetanud justiitsminister Urmas Reinsalu. Sellest võib isegi aru saada, kuna justiitsministeerumi haldusalasse jääb ka konkurentsiamet, kes aru saades, et apteekide omandipiirang toob neile tööd juurde, hakkas sõna võtma reformi vastu. See on muidugi väga kurb, kui meil jäävad olulised asjad tegemata lihtsalt sellepärast, et keegi on laisk.

On täiesti arusaamatu, miks konkurentsiamet ja justiitsministeerum võitlevad täna suurte väismaiste apteegiettevõtete (ilmselt jääks neid lõpuks turule 2 või 3, nagu teiste riikide kogemus näitab) ja moonutatud konkurentsi, mitte oma riigi kapitalil põhinevate väike-ettevõtete ja terve konkurentsi eest. Kas on võimalik, et nad tõepoolest soovivad, et meie riigi ravimipoliitikat hakkaksid juhtima suurettevõtted, nagu see on juhtunud näiteks Norras. Tänasel päeval on meil veel õnneks säilinud arvestatav hulk proviisoriapteeke, kes ei lase suurtel teha, mida nad soovivad, kuid kui apteegireformi ei toimu ja apteegiturg läheb vabaks, siis kaovad esimesena just proviisoriapteegid ja tekib suurte apteegiettevõtete võim. Ma arvan, et tegelikult ei ole apteegireformi vastu võitlevad poliitikud päriselt süvenenud ja aru saanud mida nad teevad ja ega seda ei saa ka neile ette heita, kuna teema ongi väga keeruline.

Ravimid poodi ja bensiinijaama?

Tahaksin veel kommenteerida ettepanekut, mis enne valimisi ikka jälle üles kerkib. Populistlik teema, millega soovitakse hääli koguda – “lubame ravimid poodi ja bensiinijaama”.

Ravimid ei ole poes müügil sellepärast, et iga ravim on mürk ja vääral kasutamisel ohtlik. Näiteks, meile väga lihtsa ja ohutu ravimina tunduv paratsetamool lasti Rootsis poodi müügile, kuid korjati sealt õige varsti ära, kuna hakkas tekkima palju paratsetamooli üleannustamisest tingitud maksakahjustsust. Erinevates riikides on erinevad apteegisüsteemid ja on riike, kus apteeke inimese kohta on väga vähe ja ravimite kättesaadavus on tõepoolest probleem ning seal ongi vaja mõelda erinevatele võimalustele, kuidas olukorda parandada. Meil on apteegiteenus väga hästi kättesaadav (1 apteek 2664 inimese kohta, Euroopa keskmine on 4500, Soomes umbes 6000), meie apteegid on iga päev ja pikalt avatud. Meil ei ole vaja lubada ravimeid poodi müügile ja tekitada videoapteekreid. Lisaks on olemas netiapteek, kust on võimalik oma ravimid tellida kuhu iganes. Kui lubame ravimid poodi ja bensiinijaaama, riskime me lihtsalt inimeste tervisega.

Kokkuvõttes soovin öelda, et tuleb tegeleda asjadega, kus on probleem, mitte nendega, kus seda ei ole. Ravimite kättevaadavus ei ole praegu probleem, kuid võib selleks kujuneda, kui reformiga edasi ei minda. Täna on oluline, et riik saaks jätkata tähtsa reformiga, mis kaotab ära vertikaalse integratsiooni ja tekitab apteekide omandipiirangu, mille tulemusena tagatakse rahva tervise kaitse, tugevdatakse proviisoriapteekide positsiooni ning piiratakse apteekide ketistumist ja hulgifirmade mõju, nagu on öeldud Vabariigi Valistsue seisukohas 19.07.2018

Birgit Aasa | Apteegireform ja põhimõttelised küsimused

Kogu käimasolev segadus Eesti apteegiturul tõstatab väga põhimõttelisi teemasid nagu näiteks küsimuse, kas peaks olema riiklik praktika, et seaduse mittetäitmisel tuleb seadus tühistada, kirjutab advokaat Birgit Aasa.

Mai lõpus tegi riigikohus märgilise tähtsusega lahendid, mis kuulutasid õigusvastaseks apteegireformi üleminekuperioodil suurte ketiapteekide täiendava turu hõivamise tegevuslubade nn “kolimiste” ja haruapteekide avamiste näol. Kui oleks võinud arvata, et sellega on reformi realiseerimist takistav tegevus läbi, siis see hinnang oli ennatlik.

Viimase paari kuu jooksul on alanud vangerdamine hoopis teisel skaalal: ravimiamet on asunud lubama nn tankistproviisoritega uute apteekide avamist, millel on jätkuvad ja varjamatud seosed suurte apteegikettide ja ravimimüüjatega. Kõige selle taustal on kaks Reformierakonna fraktsiooni liiget esitanud seaduseelnõu reformi sootuks tühistamiseks olenemata sellest, et see võeti vastu just Reformierakonna valitsuse vedamisel.

Kogu käimasolev segadus Eesti apteegiturul tõstatab väga põhimõttelisi teemasid nagu näiteks küsimuse, kas peaks olema riiklik praktika, et seaduse mittetäitmisel tuleb seadus tühistada? Samuti tõusetuvad õigusriiklikud küsimused seadusandliku ja täidesaatva võimu vahekorrast. Kas on ikka kohane, et riiklikud seaduse rakendusasutused sisuliselt keelduvad seaduse täitmise kontrollist, kuna see on “keeruline” või ettekäändel, et realiseerusid seadusloomeprotsessis läbi arutatud võimalikud rakendamisprobleemid? Kas selliste väljaütlemiste kontekstis saavad nõuetele vastavad apteegipidajad üleüldse tururegulaatorite objektiivsust ja otsuseid usaldada?

Kellele on apteegireformi tarvis?

Kahe aasta pärast – 2020. aasta esimesel aprillil (ja see ei saa olema aprillinali) – tiksub täis rohkem kui viieaastane üleminekuperiood apteegireformi lõpuleviimiseks. Reformi põhisisu seisneb kahes peamises tingimuses, mida Eesti riik pidas kvaliteetse apteegiteenuse garantiiks: apteegiteenuse osutajate lahutamine ravimitootjatest ja hulgimüüjatest (nn vertikaalse integratsiooni keeld) ning apteekide omandi ja juhtimise üleandmine professionaalsetele proviisoritele (nn proviisori omandipiirang).

Esimese reformi nõude eesmärgiks on hoida suurte ravimikontsernide ärihuvide asemel Eesti apteekide patsiendikesksust ning vältida võimalikku huvide konflikti raviminõustamisel. Teine eesmärk on veelgi põhimõttelisem – tagada Eestis professionaalne ja sõltumatu apteegivõrgustik, mis oleks piisavalt usaldusväärne, et Eesti apteegivõrk saaks muutuda praeguste “ilu- ja elustiilipoodide” asemel professionaalseks esmatasandi tervishoiuteenuse osutajaks.

See tähendab, et professionaalsete proviisorite kaasabil võiks tulevikus apteeke usaldada ka muude vajalike riiklike esmatasandi meditsiiniliste lisateenuste pakkumisel (nn farmatseutilise hoole teenused, mida kirjeldas juba 2013. aastal Praxise uurimus), mis vähendaks esmatasandi tervishoiusüsteemi ülekoormatust.

Miks on apteegireformi tarvis?

Ravimisektor, sealhulgas ka apteegiturg ei ole tavapärane vabaturumajanduse põhimõtetele alluv turusegment, vaid rahvatervise kaitse huvides oluliselt ulatuslikumalt reguleeritud sektor. Nii kehtivad enamuses Euroopa riikides apteekide omandi- ja asutamispiirangud. Ka Eestis võisid aastani 1996 pidada apteeke üksnes proviisorid. Sellele järgnes turu täielik liberaliseerimine, mis tõi kaasa jae- ja hulgimüüjate kiire koondumise apteegikettidesse.

Nagu selgus 2012. aasta riigikontrolli aruandest, hoiavad faktiliselt kogu Eesti apteegiturgu enda käes kaks-kolm ravimite hulgimüüjat, kes on ühtlasi paljude apteekide omanikud ja varustajad. Arusaadavalt tekitab see omakorda kahtlusi raviminõustamise erapooletuses. Erinevalt ühe Eesti turgu hoidva hulgimüüja esindaja arvamusest, ei ole siiski päris kohane võrrelda apteegi rolli ja vastutust ajalehekioski, kino, raamatupoe või restoraniga.

Kui riik soovib rahvatervise kaitseks apteekidele enam vastutust jagada, tuleb väga kriitiliselt läbi analüüsida, millised on need ettevõtjad ja apteegid, kes seda vastutust kandma sobivad. Seda käimasoleva apteegireformi kontekstis ka tehti.

Kellel lasub vastutus apteegireform läbi viia?

Ei vaja väga pikka selgitamist mõistmaks, et riigikogu poolt vastu võetud apteegireform oli varasemat turuolukorda arvestades väga julge ja resoluutne samm. Kõik otsustavad reformid aga leiavad vastupanu huvigruppidelt, kes muudatustest ei võida. Nii ei olnud üllatav kui suured ravimitootjate ja -hulgimüüjatega seotud apteegiketid alustasid laiaulatuslikku lobitööd reformi elluviimise vastu.

Pöörduti nii õiguskantsleri, välisministeeriumi kui Euroopa Komisjoni poole ning ähvardati riiki suure kahjunõude esitamisega. Vastuoluline on aga, et kuigi nii riigikohus, õiguskantsler, välisministeerium kui ka Euroopa Komisjon on kinnitanud apteegireformi läbiviimise võimalikkust, põhiseaduspärasust ning EL õigusele vastavust, on ketiapteegid leidnud oma võitluses üllatuslikud partnerid: ravimi- ja konkurentsiameti.

Kui on arusaadav, et praegused turuvalitsejad püüavad oma tegevust jätkata ja ärihuvisid kaitsta, siis riiklike ametiasutuste tegevus reformi lõppeesmärkidele vastutöötamisel on raskemini mõistetav. Ravimiamet ei tee poliitikat, vaid sellega tegeleb vastava vastutusala minister. On paradokssaalne, et tururegulaatorid, kelle otseseks kohustuseks on reformi elluviimine ja kontroll, nimetavad kahtlase sisuga manöövreid apteegiturul seaduslikuks või valitseva mõju tuvastamist keeruliseks.

See pole esimene kord kui ravimiamet valib ravimiseaduse kohaldamisel apteegikettide suhtes kõige soosivama tõlgenduse, mis osutub kokkuvõttes õigusvastaseks. Nii ütles riigikohus oma viimatises lahendis selgelt, et ravimiamet eksis lubades apteegireformi üleminekuperioodil apteegikettidel oma tegevust laiendada. Sama printsiip peaks kehtima ka täna uusi tegevuslubasid taotlevate apteekide kontekstis, kelle puhul seos ravimite hulgimüüjatega päris ilmne.

Kui ravimiametil peaks tekkima seose osas mingigi kahtlus, tuleks seadusjärgselt paluda konkurentsiametilt valitseva mõju olemasolu kontrollimist. Täna pole ravimiamet aga vastavat taotlustki esitanud ning Konkurentsiamet ise on avalikult välja öeldnud, et talle käib üle jõu üks ta seadusjärgne põhiülesanne – ettevõtetevahelise valitseva mõju tuvastamine.

Kõige selle taustal tekib küsimus, kas riigiametid lihtsalt väldivad tülikat lisatööd või on seal taga mingid suuremad huvid ja motivatsioonid. Mida arvab kõigest sellest minister? Kuidas peaks sotsiaalministeerium üldse poliitikaid kujundama ja ellu viima kui rakendusasutused ei täida oma seadusjärgseid funktsioone?

Kuidas edasi?

Rahvatervise kaitsmine on kindlasti iga riigi üks olulisim prioriteet ja riikidel on tervishoiuteenuste turu reguleerimisel ulatuslik otsustusruum. Riik ja patsiendid vajavad usaldusväärseid, tervishoiueesmärkidest ja patsientide ravivajadusest lähtuvaid apteeke ja apteegipidajaid. Arvestades tänast segadust Eesti apteegiturul tekib põhjendatud kahtlus, kas üksnes ärihuvidest lähtuvad ettevõtjad selleks sobivad.

Kuid mis isegi olulisem – seaduse mittetäitmine ei tohiks kunagi saada aluseks seaduste rutakale tühistamisele, vaid vastupidi – riigi toimimise eelduseks on järjepidevus nõuda ja kontrollida seaduste järgimist ning seista sihiks seatud eesmärkide saavutamise eest. Selle eest vastutavad esmajärgus asjaomased riigiametid. Eesti õigussüsteemis on kõik vastavad meetmed olemas.

Tururegulaatorid ei tohiks jätta oma seadusest tulenevad ülesanded täitmata ja lubada apteegireformi eesmärgidele kardinaalselt vastu töötavat praktikat ainuüksi põhjusel, et seaduse täitmise kontrollimine on “keeruline”. Jah, reformide elluviimine ongi pahatihti keeruline, kuid see ei tähenda, et täidesaatvad riigiasutused saaksid astuda seadusandja kingadesse ning otsustada ise, milline seadus ja reform väärib täitmist ja milline mitte. See ei ole õigusriigile kohane.

Birgit Aasa esindab proviisorapteeke mitmetes vaidlustes.

Allikas: Birgit Aasa | Apteegireform ja põhimõttelised küsimused

Ülle Rebane | Mis mõttes proviisor ei saa apteegipidamisega hakkama?

Kes on vähegi seotud apteegiteemaga, on märganud, missugune meediasõda on viimasel ajal seoses apteekide omandireformiga lahti läinud. Huvitav, kust on pärit vastaliste arusaam ja kindel veendumus, et apteeker apteegi pidamisega hakkama ei saa?

Kas keegi kahtleb, et advokaat või notar ei saa oma büroode pidamisega hakkama? Kas perearstid ei saa hakkama perearstipraksistega? Ei ole põhjuseta antud taoliste erialade esindajatele õigust ise otsustada oma tegevuse üle. Täpselt samuti on enamuses Euroopa riikides – ja peaks olema ka Eestis – proviisorite ja apteekidega.

Kust tulevad praegu meediasse artiklid stiilis “mu proviisorist ema on šoki äärel, et peab hakkama apteeki pidama…”? Nagu sunniks keegi selleks!

Või “Meil ei leidu proviisoreid, kes tahaksid apteeki pidada. Omadireformi järgselt pannakse suur osa apteeke kinni ja teenus muutub kättesaamatuks!”

Inimesi hirmutatakse alusetult, justkui jääks keegi tulevikus ravimitest ilma. Ei loe see, et proviisorid ütlevad, et nad soovivad pidada apteeke. Ei loe ka see, et oleme proviisoritena endi hulgas läbi viinud küsitluse. Ei loe Med24 küsitlus. Ei loe Faktum Ariko küsitlus, mille telllisime ainult seetõttu, et meid endid ei usutud.

Rääkides demagoogiast teemal, et ketiapteegid ei saa oma haruapteeke kolida maapiirkondadesse: millal enne on apteegiketid pidanud (mõne üksiku erandiga) apteeke vähese nõudlusega piirkondades ehk maal? Maal on olnud  ja on senimaani apteekide pidajateks proviisorid, keda võib nimetada tõeliseks “maa soolaks”! Olles ainus töötaja omaenda apteegis, ei saa nad endale isegi vabu päevi lubada. Lubage naerda selle peale, et apteegikett sellist ebarentaablust  lubaks!

Konkurentsiamet võiks aga selle asemel, et teatada, et “tankistproviisorite” tekkimine on põhjus seadust muuta, oma tööd korralikult teha. Alati, kui antakse võimalus, tekib seadusest kõrvalehiilijaid. See on ilmselt kõigi erialade puhul võimalik. Proviisorid ei ole selle üle uhked, et meie hulgas on ketiapteekide poliitika ja huvidega kaasajooksjaid. Peame taolise “lastehaiguse” üle elama.

Lõpetuseks tahaks öelda oma apteekritest kolleegidele – olge sirge seljaga, suhtuge meediakajastustesse kriitikameelega. Kõik ei ole tõde, mis kirja pandud.

Allikas: Ülle Rebane | Mis mõttes proviisor ei saa apteegipidamisega hakkama?

Karin Alamaa-Aas | Apteekide omandipiirang ei vaja tühistamist, vaid otsustavat rakendamist

Vastus rahvusvaheliste ravimikettide jõhkrutsemisele ei tohi olla apteekide seaduse tagasi pööramine. Peame leidma võimaluse seadusest kõrvalehiilimist takistada ja selle eest vajadusel karistada, kirjutab proviisorite koja juhatuse esimees Karin Alamaa-Aas.

Et asja tuumani jõuda, peaks alustama algusest. 1996. aastal kaotas riigikogu apteekidele kehtinud omandipiirangud. Eesti apteegiturg muutus vabaks – apteeke võisid hakata asutama ja ostma kes tahes, sõltumata haridusest ja taustast. Selle tulemusel tekkisid Eestisse apteegiketid.

Omandipiirangud tühistati pärast pikka survestamist ärisektori ja nn vaba turu pooldajate poolt ning ilma tervishoiuspetsialistide suurema kaasamiseta. Apteeginduses oli kasum varem olnud eluspüsimise eeldus, aga mitte põhieesmärk – umbes nagu inimesel on vaja hapnikku hingamiseks, aga hingamine pole seetõttu elamise eesmärk. Omandipiirangu kaotamisega see muutus ja apteegiomanike prioriteediks sai raha teenimine.

Aastaid kestnud võitluse tulemusena jõudsid apteekrid 2015. aastal nii kaugele, et parlament mõistis vajadust omandipiirangud uuesti kehtestada. Apteekides võimul olevad ettevõtjad on aga rünnanud omandipiirangute kehtestamise reformi igal võimalikul viisil, sh PR-kampaaniate ja lobitööga. Nüüd on jõutud niikaugele, et on algatatud eelnõu, millega püütakse seadus tagasi pöörata, et oma võimu apteegiturul kindlustada.

Me vaatame otsuste tegemisel sageli Skandinaavia riikide poole, loeme ka ennast osaliselt sellesse seltskonda. Norra ja Rootsi apteegimajandus on vertikaalselt integreeritud ja seal on võim suurte apteegiettevõtete käes. See on viinud näiteks Rootsis olukorra selleni, et apteegiteenuse kättesaadavus on küll paranenud, aga ravimite kättesaadavus halvenenud. Tundub kummaline, aga just nii see on, sest iga kett müüb just enda hulgilaos olevaid ravimeid ja valiku teeb peakontor, mitte apteeker oma piirkonna patsientide vajaduse ja arsti käekirja järgi.

Norrakad on kirjutanud hoiatava artikli sellest, kuidas võim apteegiturul on kolme suure välismaise apteegiettevõtte käes (kusjuures üks neist on Phonenix, kes meie turul tegutseb Tamro ja Benu nime all) ja nüüd on riik hädas sellega, et need ettevõtted dikteerivad kogu ravimipoliitikat riigis. Kõiki läbirääkimisi peetakse rahvusvahelisel tasandil ja siseriiklikel ametnikel protsesside mõjutamiseks erilisi võimalusi ei ole.

See ei ole tulevik, mille poole peaksime liikuma. Eestis on siiani säilinud arvestatav hulk proviisoritele kuuluvaid apteeke ja vertikaalselt integreeritud apteegifirmad ei ole tänu sellele lõplikult võimul. Ehk teisiti öeldult – meditsiinihariduseta ettevõtjatel pole Eesti apteekide üle hetkel veel täielikku monopoli.

Taani oli Skandinaavia riikidest kõige viimane, kes alustas apteegireformi läbiviimist. Seal oli apteekide omanik riik. Kaaluti pikalt erinevaid variante, kuid lõpuks valiti siiski omandipiirang. Põhjenduseks oli just nimelt Rootsi ja Norra näide ulatusliku ketistumise näol. Nende asemel võeti positiivset eeskuju Soomest, kus on väga pika traditsiooniga proviisoriapteegid, mille tulemusena on Soome üks kõige tõhusamaid ja patsiendisõbralikumaid apteegiteenuse pakkujaid Euroopas.

Apteegi tegevuslubadega skeemitamine näitab meil tegutsevate rahvusvaheliste kettide ükskõiksust Eesti seaduste vastu. Kui tahtmist ei täideta, võetakse jõuga ja nihverdatakse kõrvale, uskudes kõrgilt, et mis see väike Eesti meile ikka teha saab.

Olen päri õiguskantsleriga, et valitud abinõusid kasutades on reformiga võimalik soovitud eesmärkideni jõuda. Vastus jõhkrutsemisele ei tohi olla seaduse tagasi pööramine. Peame leidma võimaluse seadusest kõrvalehiilimist takistada ja vajadusel karistada. Arutelu peaks käima selle üle, kuidas seda täpselt teha, mitte selle üle, kas anname järele ja muudame seaduse tagasi.

Et liiklemine oleks võimalikult ohutu, on vastu võetud seadus, mis keelab auto juhtimise alkoholijoobes. Alati seda seadust ei täideta ja ikka leidub neid, kes purjus peaga rooli kipuvad. Seadusest üleastujaid me sel juhul karistame, mitte ei tule seadusrikkujatele vastu seadust muutes ja joobes juhtimist ikkagi lubades. Ka apteeginduses peab eesmärk olema, et eestlase tervis oleks võimalikult heades kätes ja kui seda eesmärki tagavat seadust rikutakse, tuleb leida viis tõhusamaks kontrolliks.

Omandipiirangu reform on praegu umbes poole peal. Suured apteegiomanikud soovivad hoida oma apteeke võimalikult kaua enda käes ega kiirusta neid müüma. Pole ime, et just praegu soovitakse seadus tagasi pöörata ja reform nurjata. See on võimulolijate jaoks viimane võimalus oma positsioonid säilitada.

Teisalt on pall siin olulisel määral riigi käes, kes peaks välja töötama mõistlikud rakendusmeetmed, sh garantiimeetme, mis võimaldaks proviisoritel apteekide ostmiseks ja ettevõtluse alustamiseks laenu saada.

Senini on proviisoritele kuulumatute apteekide omanikud näidanud üles vähe tahet alustada apteekide reaalse müügiga. Sellega alustamine oleks hea võimalus teha koostööd ja vajadusel mõelda ka erinevate kompromisside peale. Nii saaksime hammasrattad päriselt liikuma.

Soovin veel tähelepanu pöörata asjaolule, et omandipiirang toetab meie endi kapitalil põhinevat väikeettevõtlust. Meie ravimitest saadav raha investeeritakse tagasi apteeki ja seal töötavatesse inimestesse, mitte ei viida riigist välja.

Eestlased on rahulik rahvas, kuid alati ka enda õiguste eest võitlejad. Praegu toimub proviisorite samasugune võitlus endast kordi suurema vastasega. Meie huvi on säilitada ja suurendada apteekides tervishoiupõhimõtetel tegutsemist. Nii õiguskantsler kui ka Euroopa Kohus on toonud välja mõtte, millest ka meie oleme algusest peale rääkinud: omandipiirang on õigustatud ja kaitseb rahva tervist, kuna proviisor lähtub omanikuna kutse-eetikast.

Proviisor on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kraadi omandanud spetsialist, kes oskab ja tahab tasakaalustada äri ja tervishoidu nii, et eesmärgiks on tervishoid ja kasum on üksnes vahend selle teostamiseks, mitte vastupidi.

Allikas: Apteekide omandipiirang ei vaja tühistamist, vaid otsustavat rakendamist

Eesti Proviisorite Koja Sügiskonverentsi kava.

 

Sügiskonverents toimub 23-24 septembril 2016 Pärnus, Estonia Konverentsikeskuses ja läbivaks teemaks on apteeginduse tulevik.

Konverentsi korraldamise ajendiks on mõte, et vanaviisi jätkata pole võimalik, sest vajadused ja ootused apteekritele ning apteekidele on muutunud. Muutuvas maailmas peame ka meie olema võimelised muutuma ja arenema nii, et meie põhiväärtused ja patsiendikesksus ei kaoks, vaid pigem areneks.

Millised ootused apteegile ja apteekrile on meie partneritel – arstidel ja patsientidel, millised on trendid farmaatsiaõppes, kuhu liigub farmaatsiavaldkond Euroopas ja mujal maailmas – nendele küsimustele soovime leida loengute ja arutelude käigus vastuse.

 

23.septembril

10.00-11.00 Registreerimine, kogunemine, näitus.

11.00-11.10 Avasõnad ja tutvustus

11.10-11.40 Ülevaade Sloveenia apteegisüsteemist, Sloveenia Apteekide Koja president Miran Golub.

11.40-12.10 Ülevaade Austraalia ja Inglismaa apteegivaldkonnast ja –trendidest, proviisor Karel Rivis

12.10-12.40 Ülevaade arengusuundadest ja perspektiividest Euroopa riikides üldiselt, PGEU ( The Pharmaceutical Group of the European Union) peasekretär Jurate Svarcaite

12.40-13.00 Küsimused, arutelu.

13.00-14.00 Lõuna, näitus

14.00-14.30 Arengud ja perspektiivid proviisoriõppes, prof. Ain Raal

14.30-15.00 Kliinilise proviisori tööst haiglas. Mida on võimalik üle võtta ja rakendada üldapteegi proviisoril, kliiniline proviisor Marika Saar

15.00-15.30 Kohvipaus, näitus

15.30-16.00 Perearsti ja apteekri koostööst, perearsti ootused apteekrile,

Perearstide Seltsi juhatuse liige Le Vallikivi

16.00-16.30 Apteek ja apteeker patsiendi vaatenurgast, Patsientide Liidu juht Kadri Tammepuu.

16.30-17.15 Arutelu eelkäsitletud teemadel. Püüame leida lahendusi probleemile, kuidas minna ajaga kaasa nii, et ei kaoks meie põhiväärtused ja patseindikesksus ning visandada, milline on tuleviku apteek.

 

19.30 Õhtusöök restoranis Noot

 

24.septembril

10.00-12.00 Värskendav jalutuskäik laupäevahommikuses Pärnus koos giidiga.

 

Konverentsil osalemine annab 6 koolituspunkti.

 

Osalemise ja registreerimise infot saab aadressilt koda@proviisorid.ee

Proviisorite Koda – sihikindel ja tegus

Meie ise proviisoritena peame Eesti apteegivaldkonna eest seisma ja seda kujundama ning selle on koda võtnud oma südameasjaks.

 

Karin Alamaa-Aas

Eesti Proviisorite Koja juhatuse esimees

 

Eesti Proviisorite Koja tegevuses on täitunud esimene aastaring. Meie eesmärgiks on kaitsta apteegis töötavate proviisorite õigusi ja huve ning seista jätkusuutliku, kvaliteetset ning sõltumatut teenust pakkuva apteegisüsteemi eest. Oleme püsivalt tegelenud meie proviisoreid ja apteeke puudutavate murekohtadega – probleemidega, millega on meie poole pöördutud ning mis meile endile on silma jäänud.

 

Viimased aastad on toonud mitmeid suuri muudatusi seadusandluses. Apteekide asutamispiirangud on asendunud uute piirangutega. Samas on tekkinud mitmeid uusi JOKK-skeeme, mille vastu me teravalt võitleme. Pärast aprillikuist seadusemuudatust oleme palunud Ravimiametilt ja Sotsiaalministeerimilt, et tegevusloa väljaandmisel lõpetataks seaduse selline tõlgendamine, kus uute apteekide avamist käsitletakse mitte apteegi avamisena, vaid tegutseva apteegi “kolimisena” uude asukohta.

 

Probleem on siin selles, et tegelikkuses ei ole tegemist kolimisega, vaid ühe apteegi sulgemisega ja teise avamisega uues kohas. Teatavasti ei tohi vertikaalselt integreeritud apteegipidaja uusi apteeke avada, kuid ongi leitud lahendus – ei avata uut apteeki, vaid kolitakse vana apteek uude asukohta ümberSiiski on ainus, mis vanast apteegist uude kaasa võetakse, tegevusloa number.

 

Mitmed apteekrid on pöördunud oma õiguste kaitseks kohtu poole. Ka kohus on leidnud, et selline kolimine ei pruugi olla õiguspärane ja andnud apteekidele, kes kolijate tegevuse kohtus vaidlustasidesialgse õiguskaitse. Õiguskaitse tähendab, et kuni kohtuotsuse tegemiseni on “kolinud” apteegi tegevus peatatud.

Sellise otsuse peale on kolijad oma tegevusloa taotluse Ravimiametist tagasi võtnud ning otsinud uue koha, kus tülikaid apteekreid, kes nende tegevuse oleks vaidlustanud, ees ei ole.

Nii kolis üks apteek kõigepealt Tallinnast Kadriorust Järvamaale Türile, pärast sealset vaidlustamist Türilt Tallinnasse Pelgulinna ja pärast sealset vaidlustamist Pegulinnast Võrru, kus vaidlustajat ei leidunud…

 

Teine murekoht on, et apteegiketid on asunud tegema haruapteeke maakohtadesse, juba tegutsevate apteekide kõrvale. Uue haruapteegi avamise ainus eesmärk on oma turuosa suurendamine, mille tagajärjel jääb ilmselgelt kaotaks kõrval olev väikeettevõte ehk proviisoriapteek. Apteegi konkurents haruapteegiga ei ole võrdne konkurents. Miks ei avata apteeke-haruapteeke kohtades, kus apteeki tõesti ei ole ja abi vajatakse?

Ka siin on üks asi otsapidi kohtus ja ootab lahendust.

 

Kolmas teema, millega oleme tegelenud ning pöördunud erinevate ametkondade, sealhulgas ka Helsingi Ülikooli poole, on uute apteekide asutamiseks Yliopiston Apteekki variisiku kasutamine. Kõrgetest eetilistest printsiipidest kõneleva Helsingi Ülikooli apteegi poolt meie riigi seaduste eiramine ja vertikaalselt integreeritud apteegiketi poolt uute apteekide avamine, teeb eriliselt tuska. Ka see teema on jätkuvalt töös.

 

Meie kõige suurem ja mahukam töö on muidugi Proviisorite Koja kontseptsiooni ellu viimineOleme olukorras, kus meil on küll vastu võetud oluline põhimõtteline otsus, et aastal 2020, peavad kõik apteegid kuuluma proviisoritele, kuid selle rakendamiseks on vaja väga selget nägemust, kuidas see kõik toimuma peaks. Üleminekule on vaja korralikku tugisüsteemi.

Meie näeme, et avalik-õigusliku organisatsiooni üks olulisemaid ja esimesi ülesandeid peabki olema vajaliku tugisüsteemi loomine ja pakkumine ning sealt edasi kõik see, mis puudutab apteegindust meie riigis üldiselt. Tänseks päevaks on meil see kontseptsioon olemas ja oleme valmis seda nii Sotsiaalministeeriumile, kui ka Riigikogu Sotsiaalkomisjonile, esitama.

 

Suur tänu Rohuteadlasele, et saame oma tegemistest kirjutada ja tegemisi on Eesti Proviisorite Kojal pidevalt jagunud. Üritame kursis olla ja sõna sekka öelda kõigi apteeke ja proviisoreid puudutavate teemade juures.

 

Ootame jätkuvat oma ridadesse tegusaid proviisoreid, sest väheste jõududega on raske midagi ära tehaSelleks, et mõju avaldada, on meil, head kolleegidvaja teie kõigi jõudu!