Vastus rahvusvaheliste ravimikettide jõhkrutsemisele ei tohi olla apteekide seaduse tagasi pööramine. Peame leidma võimaluse seadusest kõrvalehiilimist takistada ja selle eest vajadusel karistada, kirjutab proviisorite koja juhatuse esimees Karin Alamaa-Aas.
Et asja tuumani jõuda, peaks alustama algusest. 1996. aastal kaotas riigikogu apteekidele kehtinud omandipiirangud. Eesti apteegiturg muutus vabaks – apteeke võisid hakata asutama ja ostma kes tahes, sõltumata haridusest ja taustast. Selle tulemusel tekkisid Eestisse apteegiketid.
Omandipiirangud tühistati pärast pikka survestamist ärisektori ja nn vaba turu pooldajate poolt ning ilma tervishoiuspetsialistide suurema kaasamiseta. Apteeginduses oli kasum varem olnud eluspüsimise eeldus, aga mitte põhieesmärk – umbes nagu inimesel on vaja hapnikku hingamiseks, aga hingamine pole seetõttu elamise eesmärk. Omandipiirangu kaotamisega see muutus ja apteegiomanike prioriteediks sai raha teenimine.
Aastaid kestnud võitluse tulemusena jõudsid apteekrid 2015. aastal nii kaugele, et parlament mõistis vajadust omandipiirangud uuesti kehtestada. Apteekides võimul olevad ettevõtjad on aga rünnanud omandipiirangute kehtestamise reformi igal võimalikul viisil, sh PR-kampaaniate ja lobitööga. Nüüd on jõutud niikaugele, et on algatatud eelnõu, millega püütakse seadus tagasi pöörata, et oma võimu apteegiturul kindlustada.
Me vaatame otsuste tegemisel sageli Skandinaavia riikide poole, loeme ka ennast osaliselt sellesse seltskonda. Norra ja Rootsi apteegimajandus on vertikaalselt integreeritud ja seal on võim suurte apteegiettevõtete käes. See on viinud näiteks Rootsis olukorra selleni, et apteegiteenuse kättesaadavus on küll paranenud, aga ravimite kättesaadavus halvenenud. Tundub kummaline, aga just nii see on, sest iga kett müüb just enda hulgilaos olevaid ravimeid ja valiku teeb peakontor, mitte apteeker oma piirkonna patsientide vajaduse ja arsti käekirja järgi.
Norrakad on kirjutanud hoiatava artikli sellest, kuidas võim apteegiturul on kolme suure välismaise apteegiettevõtte käes (kusjuures üks neist on Phonenix, kes meie turul tegutseb Tamro ja Benu nime all) ja nüüd on riik hädas sellega, et need ettevõtted dikteerivad kogu ravimipoliitikat riigis. Kõiki läbirääkimisi peetakse rahvusvahelisel tasandil ja siseriiklikel ametnikel protsesside mõjutamiseks erilisi võimalusi ei ole.
See ei ole tulevik, mille poole peaksime liikuma. Eestis on siiani säilinud arvestatav hulk proviisoritele kuuluvaid apteeke ja vertikaalselt integreeritud apteegifirmad ei ole tänu sellele lõplikult võimul. Ehk teisiti öeldult – meditsiinihariduseta ettevõtjatel pole Eesti apteekide üle hetkel veel täielikku monopoli.
Taani oli Skandinaavia riikidest kõige viimane, kes alustas apteegireformi läbiviimist. Seal oli apteekide omanik riik. Kaaluti pikalt erinevaid variante, kuid lõpuks valiti siiski omandipiirang. Põhjenduseks oli just nimelt Rootsi ja Norra näide ulatusliku ketistumise näol. Nende asemel võeti positiivset eeskuju Soomest, kus on väga pika traditsiooniga proviisoriapteegid, mille tulemusena on Soome üks kõige tõhusamaid ja patsiendisõbralikumaid apteegiteenuse pakkujaid Euroopas.
Apteegi tegevuslubadega skeemitamine näitab meil tegutsevate rahvusvaheliste kettide ükskõiksust Eesti seaduste vastu. Kui tahtmist ei täideta, võetakse jõuga ja nihverdatakse kõrvale, uskudes kõrgilt, et mis see väike Eesti meile ikka teha saab.
Olen päri õiguskantsleriga, et valitud abinõusid kasutades on reformiga võimalik soovitud eesmärkideni jõuda. Vastus jõhkrutsemisele ei tohi olla seaduse tagasi pööramine. Peame leidma võimaluse seadusest kõrvalehiilimist takistada ja vajadusel karistada. Arutelu peaks käima selle üle, kuidas seda täpselt teha, mitte selle üle, kas anname järele ja muudame seaduse tagasi.
Et liiklemine oleks võimalikult ohutu, on vastu võetud seadus, mis keelab auto juhtimise alkoholijoobes. Alati seda seadust ei täideta ja ikka leidub neid, kes purjus peaga rooli kipuvad. Seadusest üleastujaid me sel juhul karistame, mitte ei tule seadusrikkujatele vastu seadust muutes ja joobes juhtimist ikkagi lubades. Ka apteeginduses peab eesmärk olema, et eestlase tervis oleks võimalikult heades kätes ja kui seda eesmärki tagavat seadust rikutakse, tuleb leida viis tõhusamaks kontrolliks.
Omandipiirangu reform on praegu umbes poole peal. Suured apteegiomanikud soovivad hoida oma apteeke võimalikult kaua enda käes ega kiirusta neid müüma. Pole ime, et just praegu soovitakse seadus tagasi pöörata ja reform nurjata. See on võimulolijate jaoks viimane võimalus oma positsioonid säilitada.
Teisalt on pall siin olulisel määral riigi käes, kes peaks välja töötama mõistlikud rakendusmeetmed, sh garantiimeetme, mis võimaldaks proviisoritel apteekide ostmiseks ja ettevõtluse alustamiseks laenu saada.
Senini on proviisoritele kuulumatute apteekide omanikud näidanud üles vähe tahet alustada apteekide reaalse müügiga. Sellega alustamine oleks hea võimalus teha koostööd ja vajadusel mõelda ka erinevate kompromisside peale. Nii saaksime hammasrattad päriselt liikuma.
Soovin veel tähelepanu pöörata asjaolule, et omandipiirang toetab meie endi kapitalil põhinevat väikeettevõtlust. Meie ravimitest saadav raha investeeritakse tagasi apteeki ja seal töötavatesse inimestesse, mitte ei viida riigist välja.
Eestlased on rahulik rahvas, kuid alati ka enda õiguste eest võitlejad. Praegu toimub proviisorite samasugune võitlus endast kordi suurema vastasega. Meie huvi on säilitada ja suurendada apteekides tervishoiupõhimõtetel tegutsemist. Nii õiguskantsler kui ka Euroopa Kohus on toonud välja mõtte, millest ka meie oleme algusest peale rääkinud: omandipiirang on õigustatud ja kaitseb rahva tervist, kuna proviisor lähtub omanikuna kutse-eetikast.
Proviisor on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kraadi omandanud spetsialist, kes oskab ja tahab tasakaalustada äri ja tervishoidu nii, et eesmärgiks on tervishoid ja kasum on üksnes vahend selle teostamiseks, mitte vastupidi.
Allikas: Apteekide omandipiirang ei vaja tühistamist, vaid otsustavat rakendamist